Elu ja olu Londonis #Londontimes

Teisipäeva õhtu ja mis saaks veelgi parem olla, kui üks hea blogipostitus. Otsustan seekord kirjutada ainult eesti keeles, et arutleda veidikene meie elu üle. Mis siiani on juhtunud ja mida me ausalt selle kõige kohta arvame või pigem, mida me oleme nüüd nelja kuu jooksul õppinud/aru saanud. Usun, et see huvitab mu eesti lugejaskonda rohkem kui siinseid või mujalt. Ma siiamaani armastan seda linna ja teen selgeks, et pole kordagi kahetsenud siia tulekut. Tõsi, ma olen siin eelnevalt enne kolimist käinud ja eks igal linnal on erinevad pooled. Seda "päris elu" sa ei koge siin väga palju, isegi kui terveks nädalaks või kaheks siia reisile tuled. Enamasti puudub kokkupuude igasuguste asjaajamiste, kohalikega suhtlemise ja muu tavaeluga. Turistina sa pigem laristad raha, shoppad, ööbid kesklinna piirkonnas ja naudid täielrinnal seda hullu ööelu, mida London sulle 24/7 pakub. 

Esimese paari päeva jooksul sai meile juba selgeks, et britid ajavad oma asju ikka hoopis teistmoodi kui eestlased. Meie põhitegevuseks on saanud ootamine, mis puudutab meie igat elu olukorda. Kõigepealt sa ootad oma reisi, et siia jõuda, millele järgneb pangakonto avamine ja kindlustusnumbri tegemine. Need ei käi sugugi lihtsalt nagu te mu eelnevatest postitustest olete lugenud. Muudkui ootad oma kokkusaamisi, samal ajal kandideerides reaalselt 100'sse erinevasse kohta (ma ei tee selle numrbiga isegi nalja). Sa ei saa kohe kindlasti oma esimese korraga pangakontot avatud, sest alati on mingi probleem ja teatud dokument puudu. Mina käisin kaks korda, mõni on käinud kolm ja ega nad mulle seda teise korragagi teha ei tahtnud, sest minu "proof of address" polnud neile piisav. Sellepeale ma aga tõstsin kõva häält ja lõin rusikaga lauale, öeldes, et minu korterikaaslane sai selle sama paberiga . Siis joosti kohe manageri juurde, sest ega nad ise milleski ju kindlad ei ole. Õnneks peale seda läks hästi ja asi sai tehtud, aga see ka tänu sellele, et tegin ka kraaksuva suu lahti. Oleme õppinud enda asjade eest väga seisma, me ei pilguta enam kuskil silma kinni. Kuna meil alguses ei olnud just väga palju valikut kuhu tööle minna, siis esimese kuu töötasime hospitality agentuuris ( väga viisakas nimi selle kohta) või isegi kaks ja pool kui täpne olla. Ma võin käsi südamel tunnistada, et tegemist ei olnud lillepeoga. Seal töötades saime Lauraga aru nende töömentaliteedist, harjumustest ja isiksustest. Esiteks puudub igasugune juhtimisoskus, lisaks asjade korraldamine ja minu lemmik- common sense. Ma ei üldista britte, aga need kellega meie oleme kokku puutunud on ikka kõik ühe puuga löödud. Lisaks räägiti meile igast jutte kui laisad nad on ja muidugi ei uskunud me seda enne, kui nendega igapäevaselt koos hakkasime töötama. Praeguseks on kõik minu töökaaslased erinevatest riikidest ülemaailma ja võimalik, et 2% nendest on kohalikud, mul on tohutult tore tiim (töö-H&M Visual Merchandiser), kes actually tegutsevad ja on isiksustelt super lahedad inimesed. Me teeme Lauraga koguaeg nalja, et meie oma organiseerimis kogemustega võiksime nende manageride tööd päeva pealt ilma koolituseta üle võtta. Õnneks mina seal agentuuris enam ei käi ja loodan, et ei pea sinna elu sees enam tagasi minema. Kui me selle tööga alustasime, siis paar korda käis ikka mõttest läbi küll, et miks kurat ma siia tulin?! Hahah, aga eks sellised asjad ainult õpetavad ja panevad hindama elu hoopis teistmoodi. Muidugi me kohtasime ka väga palju toredaid inimesi selle aja jooksul, nagu ma ütlesin ma ei üldista. See paneb ka hindama erinevaid  karaktereid ja õpetab olema väga tolerantne teiste suhtes ja võimalik, et vahepeal seda "MINA ja minu tahtmised" veits tahaplaanile panema. On situatsioone, kus sa neelad oma egokese alla ja teed asju nii nagu vaja, hoiad oma suu kinni, sest see töö toob sulle raha lauale. Naljakas, aasta tagasi poleks eluski usuknud, et elu sellised hetked mu teele toob. 

Muidugi samal ajal kui oma uude kohta kolisime ja harjusime oma uue tööga, siis kandideerisime ikka edasi. Ma olen nii palju CV'sid saatnud, et mul varsti on okse juba sellest, samuti on käidud ikka mõnusalt intekatel ka. On tulnud jaatavaid vastuseid aga ka tohutult palju eitavaid. Alguses tõmbas see mul tuju veidikese alla, sest kuskilt ei paistnud seda õiget tulukest põlema minevat. Tulin ju siia siiski suurte lootustega, et "Ah seda sama tööd saab ikka teha, mis Eestis tegin ja siis vaatab edasi." Samuti on mulle väga paljusid intekaid lubatud, aga hiljem ära unustatud. Ütleme nii, et esimese kuu jooksul sai selgeks, et ega need asjad nii lihtsad ei ole ja Visual Merchandiseriks saada on mega raske. Üldiselt võttis terve see asi mul aega siis täpsemalt kolm kuud, kui sain rohelise tule sealt kust seda otsisin. Ja seda ka firmast, kus juba eelnevalt olen töötanud.  Mul ei ole midagi H&M'is töötamise vastu, vastupidi UK's on siin haigelt palju arenemisvõimalusi, mis on põhimõtteliselt piiritud. Kui ma ühel päeval styling manageriks saan, siis olen proud hahah :D. See firma lausa tahab ja sunnib sind siin edasi arenema, tööpakkumiste leht on koguaeg punane. Aga muidugi korralikuks miinuseks minu puhul on see, et pean vähemalt aastakse siin riigis sellel alal töötama, kui kuskile kõrgemale kandideerida saan. Visu koha sain ka läbi korraliku jamamise. Alguses viisin oma CV Regent Streeti HM'i , kuhu sain siis 30h Sales Advisoriks. Õnneks olin ennem seda ka kandideerinud online's Visuks, millele mulle vastust ei tulnud ja sellepärast võtsin SA kohta rõõmuga vastu, sest see tähendas agency hospitality tööst pääsemist. Check! Kui olin Regent Streetis oma lepingu allkirjastanud, siis öeldi mulle, et pean ootama pool aastat enne kui kuskile kandideerida saan, kuna need on UK reeglid. Jälle olin omadega ummikus, sest ilmselgelt olid mul plaanid, et kui mind sinna tööle võetakse, siis saan kindlasti koheselt kuskile edasi liikuda. Ilmselgelt mitte, aga ma leppisin oma saatusega, sest see oli igaljuhul parem kui mu eelnev töö. Läks siis kuukene mööda, kui mulle tuli peakontorist kõne, et mind tahetakse visu intekale. Sellepeale tegin ma suured silmad ja mõtlesin, et kuidas see nüüd võimalik on. Aga nagu ma eelnevalt kirjutasin olin millalgi enne Regent Streetis tööle hakkamist kandideerinud online's. Sellega aga tegelevad täiesti teised inimesed ja ilmselgelt omavaheline suhtlus on siin 0 ja kellegil polnud aimugi, et ma selles firmas juba tööl olen. Seadsin siis mina oma sammud intekale, mis muidugi läks super hästi ja juba paari päeva pärast anti mulle teada, et alustan tööd järgmisel nädalal. Sellepeale tegi mu osakonnajuhataja imestunud näo ja tal ei jäänud muud üle kui, mul minna lasta( oli veits solvunud, et ma üldse sinna intekale läksin). Tegelik põhjus oli siiski selles, miks mulle alguses öeldi, et ma kandideerida ei saa, et mind ju just võeti tööle ja siis nemad peaksid hakkama uut inimest otsima. Selle põhjuse sain ka teada põhimõtteliselt viimasel päeval. Alati kui ma midagi selle kohta küsisin, siis sain vastuseks sellise korraliku häma ja teadmatuse. Korralik nali on veel see, et pean uuesti läbima Visual Merchandiseri koolituse. Kui ma seda kuulsin, siis hoidsin kahe käega jälle peast kinni, aga ega muud üle ei jäänud, kui nõustuda. Tere tulemast UK'sse on selle nimi, niiet hetkel mööduvad mu päevad tööl lihtsalt igavledes, sest teised õpivad seda, mis ma juba HM'is kaks aastat olin teinud ja mina kuulan( kordamine on tarkuse ema, niiet let it be). Vähemalt tiim ja mu treener on mega ägedad!-Check!

Võin teile ka ülevaate teha meie fantastilisest korterist, kus elame siis hetkel viiekesi. Mina ja Laura sheerime tuba, mille peale kõik küsivad, et kas me üksteisele ajudele ei käi, aga kuna me pole 18 aasta jooksul kordagi tülitsenud, siis on selle vastus ei.  Küll aga, võin teile rääkida vahvaid lugusid nendest inimestest kellega me siin koos oleme elanud. Hetkel oleme meie Lauraga siin kõige kauem olnud (uskuge, ootan seda päeva, mil saame kolida). Kui alustasime, siis oli siin üks inglise keelt mitte kõnelev noormees Türgist, kes ei osanud enda järelt koristada, siis kaks tüdrukut vist Ukrainast kui ma ei eksi( tundus, et nad tegid päevad läbi mingeid aineid)  ja üks vahva Itaalia kutt, kellega me suhtlesime päris palju. Hiljuti kolis siia aga Daniel Saksamaalt, kellega mina saan väga hästi läbi ja meie huumorisoon klapib. Laurale käib ta pigem närvidele, sest ta on all over the place ja talle meeldib ilma koputamata meile tuppa astuda ja väga kahemõttelisi nalju teha. Teine huvitav sell on Tim, ma ei teagi kuidas nüüd teda teile kirjeldada, võtame selle kokku nii- tegelikult südames väga hea ja tore inimene, kes meile koguaeg kooke küpsetab, AGA...seal on alati aga. Ta suitsetab vähemalt 7x päevas kanepit, kuulab hommikust õhtuni köögis keskmiselt valjemalt Rock muusikat( mida peab ka kõva häälega kaasa laulma) ja üleüldiselt on hüperaktiivne.  On olnud rohkem kui üks hommik kui ma tema tantsu ja tralli peale silmad lahti teen ja mõtlen, et mingi terrorirünnak on kuskil, siis aga tuleb meelde, et see ju meie oma Tim. Ühesõnaga huumor! Kolmandaks isikuks on vist kõige normaalsem Hiki Uus-Meremaalt, ei jutusta väga palju ja üleüldiselt istub oma toas. 

Ma pole kordagi teile nii täpset ülevaadet meie elust siin teinud, aga usun, et teil on suht lõbus seda lugeda, mul endalgi tuleb naer peale kui kõigele sellele mõtlen, mis siin juhtunud on. 

Õnneks me pole nii palju kodus, et neid koguaeg näeksime. Ma vahel ei näe Lauratki mitu päeva, sest me töötame nii erinevatel aegadel. Samuti võtab siin ühest punktist teise jõudmine palju, palju rohkem aega. Mina lähen näiteks praegu tööle 1,5h ja tagasi tulen sama kaua, kuid ma võtan seda siin kui normaalset elu osa...pole kordagi mõelnud, et issand kui kaugel. Vahepeal tuleb see väikse Eesti igatsus peale, kus kõik on käe ja jala juures, suurt millegi pärast muretsema ei pea ja kui aus olla, siis elu on paganama lihtne. Isegi, kui sina seal teisel pool ekraani mu postitust loed ja mõtled, et ma olen hulluks läinud, et seda räägin, siis uskuge see on tõsi. Ma ei saanud sellest aru, kui ise Eestis olin, sest sealsed probleemid tundusid nii tähtsad aga ausalt öeldes, need polnud isegi probleemid nendega võrreldes, mis meil siin vahepeal on. Paljusid kindlasti huvitab ka rahaline pool, kuidas sellega hakkama saab. Käsi südamel, et miljoneid meil veel aknast sisse ei lenda, aga tuleme hetkel normaalselt ots-otsaga kokku. Ütleme nii, et loodetavasti uue tööga saab nüüd raha säästma hakata, nagu ma vist üle eelmises postituses mainisin.  Algus ei olegi maasikad ja vahukoor, aga hullem on kindlasti möödas ja nüüd näen juba midagi tekkimas. Sama on ka sõpradega, õnneks on neid hakanud juurde tulema, nagu te teate ma armastan oma sõpru ja olen seltskonna inimene. Igatsen oma eesti kallasid koguaeg ja ei suuda ära oodata, millal esimese visiidi teha saan. Inimeste arv kellega me siin räägime ja suhtleme on tohtult palju, aga enamikke sa ei näe enam kunagi. Õigete inimeste n.ö ülesse leidamine on raske. Olen seda väga palju rõhutanud, kuidas kedagi väga ei huvita, kes sa oled ja kuidas sul läheb. Pead õppima enda eest seisma, kui midagi väga tahad ja ennast sõna otseses mõttes läbi suruma. 

Üks asi mida ma Londoni puhul armastan on selle linna meelelahutus! Selles ei pea kunagi pettuma ja oma meelt me lahutame siin vahepeal isegi liiga tihti. Alustades minu lemmik high-end klubidest ja lõpetades Laura lemmikute Shorditchi klubide/pubidega. Kui me muidu oleme sarnased, siis meie peomaitsed lähevad ikka väga erinevatesse suundadesse. Tegelikut see on hea, sest siis me veame üksteist erinevatesse kohtadesse, sest hetkel oleme käinud väljas kahekesi või siis oma promootoritest semudega, keda on rohkem kui üks hahaha. Kes mind snapchatis jälgib, siis on saanud meie nädalavahetustest ikka korralikud ülevaated, mis ja kus me käime. 

Kui kellegil on küsimusi või tahate millegi kohta täpsemalt kuulda, siis kindlasti kirjutage mulle. Endiselt panen teile südamele, et kui teil on tekkinud hinges kasvõi sekundiks mõte, et tahaksite oma elu muuta ja kuskile kolida, siis palun ärge jätke seda ainult mõtteks! Tehke ära, broneerige kohe oma pilet ja hakake seda seiklust planeerima, uskuge mind, et at the end of the day on see siiski parim otsus teie elus! Või võimalik, et asi on minus, ma tõsiselt usun sellesse, mida ma teen ja nendesse otsustesse, mida ma langetan. Usun, et kõik asjad lähevad nii nagu nad peavad minema ja elu saadab meile pidevalt märke, millest peame lihtsalt kinni haarama. Soovin teile mõnnat nädala jätku ja olge ikka beliverid edasi!
Positiivne Birxu UK'st ;) 

Saadan päikest siit vihma käest! Jehhuuu

Enjoy xx