Bergie motivatiooni laine Londonis
Ainus viis kindlaks määrata, mida edu sinu jaoks tähendab, on panna paika see, mis muudab sind oma eluga rahulolevaks. Kerge on ihaldada kellegi teise elu, himustada seda, mis neil on, soovida endale nende oskusi ja andeid ,sõpru, raha ja elustiili. Seda sellepärast, et nähtav on vaid pinnapeale- see, mida meil näha lastakse. ( eriti puudutab see tänapäeva ühiskonda ja pidevat pildis olemist oma tegemiste ja otsustega-check!). Meil on napakas komme suhtuda enesestmõistetavalt asjadesse, mis meil on, ja keskenduda sellele, mida meil ei ole. Olen õppinud ennast üha rohkem vaatama kõrvalt ja isegi enda puhul tähelepanema. Senikaua, kui me keskendume teistele inimestele, ei saagi me hakata tegelema nende asjadega, mis meile enda elus ei meeldi. Paneme liiga palju rõhku negatiivsusele ja ütlustele " Minul ei ole seda, sest...mina pole nii andekas, sest..mul on kõik halvasti sest.." Aga kui me ükskord hakkaksime tõsiselt mõtlema selle peale,mida võiksime igapäev teisiti teha, et oleksime endaga rahul. Kas pole siis rahulolu kõige tähtsam asi? Minu jaoks küll on, ma olen aina rohkem hakanud otsuseid tegema endale mõeldes ja keskendudes asjadele, mis teevad mind õnnelikuks. Olen unustanud enda pideva võrdlemise ja üritan aina rohkem endale öelda, et olen piisavalt hea ja saan kõigega hakkama, mida ette võtan. Eriti läheb neid kahte viimast siin hullus linnas vaja, kus kohati võib tunduda, et inimesed ei hinda sind piisavalt ja kuhugile jõudmine võtab oodatust rohkem aega. Ma vahel mõtlen, et miks ma küll varem seda ei teinud ja siia ei tulnud, aga ju siis pidi nii minema ja ma olen just õigel ajal õiges kohas. Ei tea, kas oleksin varem selleks nii valmis olnud kui nüüd ja praegu. Tunnen, et olen muutunud sisemiselt palju tasakaalukamaks kui varem.
See kuu täitus 5 kuud mu kolimisest ja olen igapäev sama elevil siin kui esimesel korral kui oma kohvritega lennujaama maandusin. Mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, kui palju selle viimase 5 ja poole kuuga mu elus muutunud on. Ma arvan, et kohanemisega mul enam raskusi tulevikus ei teki. Ma pole kunagi pidanud nii lühikese perioodi jooksul oma suhtlus-ja töökeskkonda muutma, kui seda praegu olen teinud. Uued "Hello'd" ja viimased "Goodbye'd" on saanud iga nädalasteks, jääb ainult järele mõte, et mida ma sain antud inimeselt õppida. Lubadused "Let's catch up for a coffee!" jääb enamasti unustuste radadele. Nüüdseks ütlen ma seda pigem viisakuseks, teades, et mõnede inimestega ei kohtu ma enam iial. Siin linnas elab peaaegu 9 miljonit inimest, mis mul vahepeal kipub ununema. Londoni suurusest ei saa ma ammugi enam aru, peamiselt sellepärast, et sõidan nii palju metroo ja rongiga, kus vahemaade ja linna suuruse taju lihtsalt kaob. Sa võid vabalt 2h rongis istuda ja peatuse lõpus aru saada, et oled endiselt veel Londonis. Nii palju avastada, nii palju näha ja kogeda. Endasse immutamise himu on suur niiet isegi mu silmad on siin suuremaks läinud (smile). Ennekõike inspireerivad mind siin inimesed ja selle linna vaba "vibe". Hetkel istun metroos ja trükin seda postitust ja mu vastas istub mees, kes kannab ussimustriga pintsakut, sebra mustrilist t-särki ja väga kelmikaid jalanõusid. Ja teate, ta näeb täiesti effortless välja, sest teda isegi ei huvita, mis ümberringi toimub. Siin linnas on mood sõna otseses mõttes eneseväljendus. Kanna kuidas ja mis tahad, aga minu jaoks peamine-work it! Niikaua, kui ma näen piisavalt isiksust ja iseloomu inmeste riietuse valiku juures ütlen-go for it!
Kuna ma juba riiete teemadel rääkisin, siis võin teile öelda, et ametlikult 31.08.16 saab minust Global Flagshipi Window Stylist (otsene ametinimetus siin riigis). UK's avatakse maailmas suuruselt teine H&M ehk siis Euroopa suurim, teine asub New Yorkis Manhattanil. Ma isegi ei tea, mis ime läbi ma sinna lõpuks tööle sain, aga ei osanud seda kuu tagasi küll ette näha. Jah, ilmselgelt olen ma enda töö ja tegemiste suhtes alati väga kriitiline ja nõudlik olnud. Minu arvates on see mul üks nõme omadus I guess, ma tahan alati rohkem ja võimalik, et ajan taga mingit perfektsust, mis ekisteerib ainult iseenda peas. Ühesõnaga jälle õppetund, inimesed väärtustage enda tegemisi natukene rohkem. See on ausalt öeldes väga super tunne, kui inimesed seavad sind eeskujuks ja hindavad su oskusi rohkem, kui sa esialgu arvasid. Just see juhtus siin olles minuga ja vastavalt pakuti ka mulle tööd. Eks ma ikka kuskil hinges lootsin, aga ei uskunud, sest on ju nii palju eitavaid vastuseid tulnud selle aja jooksul, et lõpuks õpid kindla vastuse ootamise ära enne kui õnnest hüppama hakkad. See tundub küll, et ah Eestis tegin sarnast asja, aga kallid päikesekiired see siin on teine planeet ja maailm. Niiet ma pole ammu millegi üle nii palju rõõmustanud. Veel 2 kuud tagasi uskusin, et selle ametiga võin algust teha vast järgmine aasta, aga näete eks elul on ikka mingid plaanid ja see läheb täpselt nii nagu minema peab. Sellest jällegi , tuleb olla kannatlik ja elada päev korraga. Kindlasti ei tohi loobuda, pigem mõelda, et tomorrow will be better.
Kas olete vahel mõelnud, et milline mu elu küll oleks kui ma..? (fill the blank) Kindlasti kõigil on mingi unistus, millega see viimane lause täita. Minu kõige suurem hirm on alati olnud see, et kui ma midagi ei tee, millest olen väga kaua mõelnud, siis kahetsen ja olen teadmatuses terve oma üle jäänud elu. Enamasti hoiab meil tagasi hirm, hirm teadmatuse ees. Alati kerkib pähe nii palju küsimusi ja vabandusi, kui leiame ennast otuste ristmikul... aga mis siis kui, aga mul pole..aga ma ei saa..aga ma ei tea..aga ma .. aga ma... Enamasti täidame need vabandustega ja laseme kellal edasi tiksuda, oodates seda " perfektset aega asjade tegemiseks". Tead, kui sa ikka veel mõtled sellest perfektsest ajast, siis surprise sellist asja pole olemas. On just nüüd ja praegu, mil pead silmad kinni hüppama sinna auku, mida kõige rohkem kardad. Aga teate, kui äge tunne see on? Adrenaliin, põnevus ja uued seiklused on ainukesed asjad, mis sind saavad ees oodata...ja muidugi tohutult palju naljakaid lugusid. Ma naeran iga päev selle üle, mis asju meil siin juhtunud on. Ja enamasti, kui jutustan teistele, siis naeravad nemad ka pisarateni. Paljud uurivad, et kauaks ma plaanin siia jääda, sellele ma oskan ainult vastata, et eks näis mis elu toob. Praegusel hetkel ei ütle ma kindlasti, et jään siia elu päevade lõpuni. Tundes ennast ja oma hiilgavaid ideid, siis tean juba ette, et mingi hetk väsin ma sellest kohast ära. Ma lihtsalt olen selline isiksus, kes vajab pidevat muutust ja uut keskonda. Aga tean ka seda, et see aeg mis on siin veedan saab olema kauem kui paar aastat ( loodetavasti) on lihtsalt nii palju asju, mida ma siin korda tahan saata, et ma ei sea oma sihti siit riigi piirist praegu kaugemale.
See kuu täitus 5 kuud mu kolimisest ja olen igapäev sama elevil siin kui esimesel korral kui oma kohvritega lennujaama maandusin. Mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, kui palju selle viimase 5 ja poole kuuga mu elus muutunud on. Ma arvan, et kohanemisega mul enam raskusi tulevikus ei teki. Ma pole kunagi pidanud nii lühikese perioodi jooksul oma suhtlus-ja töökeskkonda muutma, kui seda praegu olen teinud. Uued "Hello'd" ja viimased "Goodbye'd" on saanud iga nädalasteks, jääb ainult järele mõte, et mida ma sain antud inimeselt õppida. Lubadused "Let's catch up for a coffee!" jääb enamasti unustuste radadele. Nüüdseks ütlen ma seda pigem viisakuseks, teades, et mõnede inimestega ei kohtu ma enam iial. Siin linnas elab peaaegu 9 miljonit inimest, mis mul vahepeal kipub ununema. Londoni suurusest ei saa ma ammugi enam aru, peamiselt sellepärast, et sõidan nii palju metroo ja rongiga, kus vahemaade ja linna suuruse taju lihtsalt kaob. Sa võid vabalt 2h rongis istuda ja peatuse lõpus aru saada, et oled endiselt veel Londonis. Nii palju avastada, nii palju näha ja kogeda. Endasse immutamise himu on suur niiet isegi mu silmad on siin suuremaks läinud (smile). Ennekõike inspireerivad mind siin inimesed ja selle linna vaba "vibe". Hetkel istun metroos ja trükin seda postitust ja mu vastas istub mees, kes kannab ussimustriga pintsakut, sebra mustrilist t-särki ja väga kelmikaid jalanõusid. Ja teate, ta näeb täiesti effortless välja, sest teda isegi ei huvita, mis ümberringi toimub. Siin linnas on mood sõna otseses mõttes eneseväljendus. Kanna kuidas ja mis tahad, aga minu jaoks peamine-work it! Niikaua, kui ma näen piisavalt isiksust ja iseloomu inmeste riietuse valiku juures ütlen-go for it!
Kuna ma juba riiete teemadel rääkisin, siis võin teile öelda, et ametlikult 31.08.16 saab minust Global Flagshipi Window Stylist (otsene ametinimetus siin riigis). UK's avatakse maailmas suuruselt teine H&M ehk siis Euroopa suurim, teine asub New Yorkis Manhattanil. Ma isegi ei tea, mis ime läbi ma sinna lõpuks tööle sain, aga ei osanud seda kuu tagasi küll ette näha. Jah, ilmselgelt olen ma enda töö ja tegemiste suhtes alati väga kriitiline ja nõudlik olnud. Minu arvates on see mul üks nõme omadus I guess, ma tahan alati rohkem ja võimalik, et ajan taga mingit perfektsust, mis ekisteerib ainult iseenda peas. Ühesõnaga jälle õppetund, inimesed väärtustage enda tegemisi natukene rohkem. See on ausalt öeldes väga super tunne, kui inimesed seavad sind eeskujuks ja hindavad su oskusi rohkem, kui sa esialgu arvasid. Just see juhtus siin olles minuga ja vastavalt pakuti ka mulle tööd. Eks ma ikka kuskil hinges lootsin, aga ei uskunud, sest on ju nii palju eitavaid vastuseid tulnud selle aja jooksul, et lõpuks õpid kindla vastuse ootamise ära enne kui õnnest hüppama hakkad. See tundub küll, et ah Eestis tegin sarnast asja, aga kallid päikesekiired see siin on teine planeet ja maailm. Niiet ma pole ammu millegi üle nii palju rõõmustanud. Veel 2 kuud tagasi uskusin, et selle ametiga võin algust teha vast järgmine aasta, aga näete eks elul on ikka mingid plaanid ja see läheb täpselt nii nagu minema peab. Sellest jällegi , tuleb olla kannatlik ja elada päev korraga. Kindlasti ei tohi loobuda, pigem mõelda, et tomorrow will be better.
Kas olete vahel mõelnud, et milline mu elu küll oleks kui ma..? (fill the blank) Kindlasti kõigil on mingi unistus, millega see viimane lause täita. Minu kõige suurem hirm on alati olnud see, et kui ma midagi ei tee, millest olen väga kaua mõelnud, siis kahetsen ja olen teadmatuses terve oma üle jäänud elu. Enamasti hoiab meil tagasi hirm, hirm teadmatuse ees. Alati kerkib pähe nii palju küsimusi ja vabandusi, kui leiame ennast otuste ristmikul... aga mis siis kui, aga mul pole..aga ma ei saa..aga ma ei tea..aga ma .. aga ma... Enamasti täidame need vabandustega ja laseme kellal edasi tiksuda, oodates seda " perfektset aega asjade tegemiseks". Tead, kui sa ikka veel mõtled sellest perfektsest ajast, siis surprise sellist asja pole olemas. On just nüüd ja praegu, mil pead silmad kinni hüppama sinna auku, mida kõige rohkem kardad. Aga teate, kui äge tunne see on? Adrenaliin, põnevus ja uued seiklused on ainukesed asjad, mis sind saavad ees oodata...ja muidugi tohutult palju naljakaid lugusid. Ma naeran iga päev selle üle, mis asju meil siin juhtunud on. Ja enamasti, kui jutustan teistele, siis naeravad nemad ka pisarateni. Paljud uurivad, et kauaks ma plaanin siia jääda, sellele ma oskan ainult vastata, et eks näis mis elu toob. Praegusel hetkel ei ütle ma kindlasti, et jään siia elu päevade lõpuni. Tundes ennast ja oma hiilgavaid ideid, siis tean juba ette, et mingi hetk väsin ma sellest kohast ära. Ma lihtsalt olen selline isiksus, kes vajab pidevat muutust ja uut keskonda. Aga tean ka seda, et see aeg mis on siin veedan saab olema kauem kui paar aastat ( loodetavasti) on lihtsalt nii palju asju, mida ma siin korda tahan saata, et ma ei sea oma sihti siit riigi piirist praegu kaugemale.
See postitus on inspireeritud raamatust, mida hetkel loen "Reeglid, mida rikkuda" Richard Templar. Visake pilk peale, kui aega on. I love it! Ilmselgelt mega hea tegevus, mida metroos teha- lugemine.
Enjoy xx
Kommentaarid