Minu London part 2

#MYLONDON

Mul suht jälle on kirjutamise tuju, mida ei juhtu küll väga tihti aga kuus korra ikka. Kirjutasin eelmises postituses kiire ülevaate, mis siiamaani toimunud on ja kuidas Londonis asjad lähevad. Kuna minu eelmine postitus oli nii populaarne ja lugemisi palju, siis otsustasin jällegi natukene täpsemalt selle linna/riigi kohta kirjutada. Hetkel veedan oma päevad nädala sees oma Visual Merchandiseri koolitusel, millest ma alguses polnud üldse elevil, sest no kuna olen ju seda sama tööd Eestis teinud ja kogemusi on. Eriti kui tegemist on sama firmaga, kui esimesel päeval koolitusele suundusin, siis suutis selle asukoht mind veelgi rohkem masendusse viia, sest training school asub Zone 6's. See tähendab, et kulutan sinna minemisele keskmiselt 1,5h. Kujutage, siis ette minu nägu kui selle kohta email sain, et pean 8 nädalat sinna trippima. Aga kuna Londonis vingumine on luksus, siis ei jäänud muud üle kui pakkumine vastu võtta. Peale 6'te nädalat võin öelda, et see on olnud üks kõige lahedamaid ja õpetavamaid asju minu elus, jällegi-check! See koolitus on andnud mulle võimaluse oma oskusi viimse detailini lihvida ja olen saanud väga põhjaliku ülevaate, kuidas siin asjad töötavad. Ilmselgelt on süsteemid ikka natukene erinevad, aga ma ei hakka neist pikemalt rääkima. Arvasin, et ei ütle seda kunagi, aga koolituse tase on siin kindlasti kõrgem sellest, mille ma Eestis sain. Lisaks tõi see koolitus mu teele 2 kõige ägedamat inimest, kes on minu Londonis olemise ikka 10x paremaks teinud. See on loomulik, et sõprade ja pere igatsus tuleb mingi hetk peale ja vahepeal oli see ikkagi päris suur. Aga ma ütlen, et sõprade ja just nimelt "õigete sõprade" tekkimine muudab olukorda ikka väga palju. Londonis heade inimeste ülesse leidmine on väga raske, sest enamus inimesi väga ei huvita ja ei viitsita teistesse inimestesse süveneda. Õnneks siiamaani olen ma ennast suutnud ümbritseda jällegi super isiksustega, mille üle võib ainult rõõmu tunda. Kahjuks 2 nädala pärast pean sammud jällegi seadma uue tiimi juurde, kus siis peale koolitus lõplikult tööle hakkan. Ma vist hetkel tean juba, kus poes ma tööle hakkan(this is BIG) aga ei avalda lõplikult enne kui leping on allkirjastatud. Alguses arvasin, et see jääb unistuseks, aga eile anti vihje mulle, niiet fingers crossed! Ma olen ennast ikka väga palju pushinud ja tõestama pidanud nii paljudele selle 6 nädala jooksul, et ma tahaks juba rahu saada natukeseks ajaks ja peale 5 kuud rügamist, võiks asjad minna nii nagu ma loodan. 

Oleme Lauraga Londoniga nii 'ra harjunud ja naudime seda hetkel täiel rinnal. Üritame käia nii palju väljas kui võimalik, tutvuda erinevate inimestega ja lihtsalt lõbutseda. Võimalik, et see oli üks asi millest ma Eestis puudust tundsin. Sellest muretust olekust vahepeal, kus ei pea millegi pärast põdema ja hirmu tunda, et appi mis see tulevik nüüd ikka toob ja kas ma saan hakkama. Kui aus olla, siis siin olles ma ei mõtle pooltki nii palju selle peale, ma lihtsalt lähen flowga kaasa ja vahelduseks on see nii hea tunne. See ei tähenda, et mul pole eesmärke paigas ja ei teaks, mida ma tahan. Vastupidi, tean täpselt kuhu tahan liikuda, aga võtan elu palju kergemalt kui ma seda vanasti tegin. Kui asjad ei lähe nii nagu ma tahan, siis ei hakka nutma, vaid pigem ootan, mis muud elul mulle pakkuda on.Võin käsi südamel öelda, et siin ei ole pooltki nii palju seda ühiskonna survet kui seda oli Eestis.

Nii millest veel.... Võimalik, et tahaksin vahelduseks välja tuua mõningad negatiivsed küljed Londoni juures. Number 1 on kindlasti pidev ülerahvastatus, mis paneb mind isegi vahepeal buss number 40't igatsema hahaha. See, mis toimub ühistranspordis ja kesklinnas tipptunnil on ülemõistuse ulme. Usun, et sellega ma ei harju mitte kunagi ära. Ma olen vist seda millalgi siin kirjutanud, et tipptunnil ühistranspordis olmine on intiimsem kui kellegi vahekord ja ma ei tee isegi nalja. Hea kui saad näo vastu klaasi ja ei pea inimeste vahel ennast tundma nagu pannkook. Aga no selle vältimiseks peab lihtsalt ennast ajaliselt väga hästi planeerima. Enamasti saab seda kogeda peale tööpäeva lõppu, Laura enamasti hommikuti. 

Teiseks ma lihtsalt pean nautkene vinguma selle ilma üle(mida ma tavaliselt kunagi ei tee). Ilm muutub siin päeva jooksul vähemalt 4x. Kui hommikul on 10 kraadi, puhub tuul ja sajab vihma, siis ei tasu imestada kui kahe tunni pärast on sinine taevas ja päike põletab põski. Samuti talveriided, mis hommikul selga panid on kindlasti üleliigsed ja hakkad igatsema oma suvekleiti. Ajapikku harjub sellega jällegi ära, aga no ma pole veel harjunud. 

Kolmandaks siinne toidukultuur. See on hämmastav kui palju jama inimesed siin söövad, tegelikult ei saagi ma seda toiduks nimetada. Pigem keemiliselt kokku keeratud tooted, mis on enamasti supermarketites super heade pakkumistega. Inimestel lihtsalt ei jää muud üle kui seda endale kokku osta. Näiteks võta 3 ja maksa 2 eest on põhiline pakkumine, mis poodides silma hakkab. Lisaks ei mõista ma siimaani seda krõpsude õigimise maaniat, mis siin on. Neid lastakse hommikusöögiks, lõunaks ja õhtuks. Tavaliselt müüakse neid väikeste pakkidega, mida leiab ka iga nurga pealt kuhu sisse astud. Ja samuti ärme unusta võileibu, alguses tundus, et oleme juba ise ühed võileivad, aga üritame järjest rohkem vaadata, mida tarbime. Üritame igal võimalikul hetkel ikkagi kodus süüa teha, sest siis vähemalt tean, mis mu toidu sees on. See kiirtoidu tarbimine on nii ulme, aga no samas saan aru, sest inimestel lihtsalt pole aega endale süüa teha ja üks võileib koos krõpsudega ajab asja ära. Lisaks on ka šokolaadil täiesti teine maitse, need on keemiliselt nii ära töödeldud, et hambad kukuvad suust välja. Minu jaoks ei ületa miski Kalevi šokolaadi- the best thing in the world! 

Aga no enamasti vaatavad inimesed ikkagi hinda ja tänu sellele tarbimine on meeletu. Mida odavam seda parem ja seda rohkem saab ju jama kokku osta, olenemata sellest, kas see on sulle hea või mitte.

Ainuke asi, mida ma siin tarbin on kiirmood! Tuleb öelda, et riided on siin ikkagi väga palju odavamad ja kui just firmariideid koguaeg ei kanna, siis kannatab omale ikka mõnusalt asju osta. See ei tähenda Primarkis shoppamist, vaid pigem tavalisi high street poode(Zara, H&M, Topshop jne..). Mina 80% oma asjadest ostan Zarast, just nimelt nende lõigete ja mugavuse pärast. Olen isegi Laura shopahoolikuks muutnud, mis on ime. Ühesõnaga ma ei jõua juba ära oodata, millal see september kätte jõuab ja me saame siit korterist ära kolida, kuskile kuhu meie asjad ära mahuvad. Isegi meie korterikaaslased küsisid üks päev, et miks kurat meil nii palju jalanõusid on. Nende jutu järgi need pidavat neid segama esikus, aga noh ma selle peale ütlesin neile, et get used to it :D. Raske on täiesti erinevate inimestega koos elada, kellega sul pole väga midagi ühist ja iseloomud ei klapi. Tegelikult nüüd juba otsimegi uut kohta ja plaan on isegi võtta korter. Ehk mina, Laura, Balazs ja vist Paulina oli ta nimi( Laura töökaaslane). Kõik mega ägedad inimesed ja usun, et see teeks flatshare'i palju toredamaks kogemuseks kui see siiamaani on olnud. Asukoha poole pealt vaatame Easti ja Southi...no minu ideaal oleks kolida North Londonisse, sest see on mu lemmik area, aga hetkel sõltub kõik pigem hinnast.

Lõpuks on asjad liikumas õiges suunas ja ma ei jõua oodata, mis elu mu teele veel toob. Kõige parem on selle puhul see, et ma hindan kõike , mis mul siin on palju rohkem kui Eestis, sest oleme läbi käinud ühe korraliku seiklusraja kui aus olla. At the end of the day õnn pole selles kui palju sul on, vaid see kus tunned sisemist rahulolu. Ma pean nüüd selle kirjutamisega ühele poole saama, sest võtan hetkel aias päikest ja tundub, et päike hakkab maja taha minema, mis muudab olemise veitsa jahedaks. Olge tublid ja kirjutage mulle, kui on Londoni kohta mingeid küsimusi.

Enjoy xx